Enne seadmeid, mida meie tänapäeval nimetame mobiiltelefonideks, olid neil ka palju eelkäijad.

1908. aastal professor Alber Jahnke ja Oakland Transcontinental Aerial Telefonid ning elektrifirma väitsid, et on välja töötanud traadita telefoni. Neid süüdistati pettuses ja nad lõpetasid telefonide tootmise. Hiljem süüdistused tühistati.

1918. aasta algul testis Saksa raudteevõrk traadivaba telefoni militaarrongide peal, mis sõitsid Berliini ja Zossenise vahel.

1924. aastal algasid avalikud testimised rongiliinidel Berliinist Hamburgi. Aastal 1925 asutati firma Zugtelephonie A. G., et varustada ronge telefoniseadmetega. 1926. aastaks oli telefoniteenus Saksa Reichi raudtee ja Saksamaa postirongil heaks kiidetud ning esimese klassi reisijatele pakuti võimalust neid kasutada Hamburgi ja Berliini vahelisel liinil. Aastal 1926 lõi kunstnik Karl Arnold tulevikulise koomiksi mobiilide kasutamisest tänavatel, pilt traadivaba telefon, avaldati Saksamaal satiirilises ajakirjas Simplicissimus.

Kujutus ulmelisest mobiilist pärineb aastast 1931. See on Erich Kästneri lasteraamatust “35. mai” või “Conard’s Ride to the South Seas”: Härasmees, kes sõitis mööda kõnniteed nende ees, astutes äkki liikuvalt lindilt maha, tõmbas jope taskust telefoni, lausus numbri ja hüüdis: Gertude, kuule, ma hilinen tunnike lõunale, kuna tahan minna laborisse. Hüvasti, kullake! Siis ta paneb taskusse tagasi, astub uuesti liikuvale lindile, ning hakkab raamatut lugema… Teise maailmasõja ajal kasutati telefoniühendust militaarsetel eesmärkidel.

Käeskantavaid raadiovastuvõtjaid toodeti 1940. aastatel. Mobiilid, mis valmistati autode jaoks, arenesid mõnedes telefonifirmades samamoodi 1940. aastatel. Esimesed seadmed olid mahukad ja tarbisid palju voolu ning võrgud võimaldasid ainult paari samaaegset vestlust. Modernsed mobiilsidevõrgud võimaldasid mobiilidel kõne- ja andmeside ühenduvust. Ameerika Ühendriikides töötasid telefonsidet välja insenerid Bell Labsist. Esimene katsetus tehti 17. juunil 1946 Saint Louises Missouri osariigis. Veidi pärast seda, osutas AT&T mobiiltelefoni teenust. Esimeste telefonide levipiirkond oli suhteliselt väike ja linnades oli saadaval ainult paar kanalit. Telefoni tehnoloogia areng, mis lubas taaskasutada sagedusi mitmeid kordi väikeses alas, suhteliselt väikese voolutarbega saatjaga ja eri sageduste kasutamine tegi telefonide kasutamise majanduslikult otstarbekaks.

Aastal 1947 tõi AT&T turule mobiiltelefoni teenuse. Aastal 1946 oli Saint Louise AT&T mobiiltelefoniühendus juba sajal linnal ja maanteel. Mobiiltelefoni ühendus oli haruldus ja seda sai kasutada ainult 5000 klienti. Nad tegid igal nädalal ligi 30 000 kõnet. Operaator ühendas kõned käsitsi ja kasutaja pidi vajutama nuppu telefoniseadme peal, et rääkida ja vabastama selle, et kuulata. Kõneseade kaalus ligi 36 kg. Tellijate arvu ja tulu takistas kasvu piiratud tehnoloogia. Kuna oli ainult kolm raadiojaama, sai ainult kolm kasutajat ühes linnas samal ajal telefonikõnet teha. Mobiiltelefoniühendus oli kallis, maksis 15 USA dollarit kuus, lisaks maksis iga kohalik kõne 0,30–0,40 dollarit, mis tähendab umbes 176 dollarit kuus ja teeb kõne keskmiseks hinnaks 3,50–4,75 dollarit (2012. aasta vääringus).

1952.a. alustas Lääne-Saksamaal töödvõrk A-Netz, mis oli esimene avalik tasuline mobiilvõrk. 

1956.a. avati esimene täisautomaatne mobiiltelefonide süsteem sõidukitele, selle nimi oli MTA (Mobile Telephone system), ja see võimaldas helistada autost kasutades numbri ketast. Autotelefoni heli sai ka valjuhääldisse panna. Autost sai helistada kohe valitud numbrile, kuid kui keegi helistas autojuhile, siis pidi operaator enne kindlaks tegema, millise masti levialas auto asub. Sellise süsteemi töötasid välja Sture Lauren ja teised inseneride Televerket võrguettevõttes.

Ericsson ehitas klahvistiku, samal ajal kui Svenska Radioaktiebolaget ja Marconi tegelesid telefoniga ja tugijaama seadmetega. MTA telefonid koosnesid elektronlambist ja releedest kaaludes 40 kg. 

NSV Liidus leiutas Moskva insener Leonid Kuprijanovitš aastatel 1957–1961 käeshoitavate mobiiltelefonide eksperimentaalseid mudeleid.

Ühe mudeli kaal, mida esitleti 1961, oli ainult 70 g ja see mahtus peopessa. NSV Liidus valmistati esimene mobiiltelefon Altai 1963. Aastal 1965 esitles Bulgaaria firma Radioelektronika Inforga-65 rahvusvahelisel näitusel Moskvas automaatset mobiiltelefoni koos tugijaamaga. Inforga-65 telefoni lahendused põhinesid süsteemid Leonid Kuprijanovitši loodud süsteemile. Üks tugijaam, mis on ühendatud traadiga telefoniga, suutis teenindada kuni 15 klienti. Telefoni edusamme saab jälgida põlvkondade algusest alates 0G-teenustest nagu MTS ja selle järglasest Improved Mobile Telephone Service kuni esimese põlvkonna (1G) analoogmobiilsidevõrguni teise põlvkonna (2G) digitaalmobiilsidevõrguni, kolmanda põlvkonna (3G) lairiba andmesideteenusteni ja praeguse hetkeseisuga parima ehk neljanda põlvkonna (4G) native-IP-võrguni. Motorola oli esimene ettevõte, mis tootis käeshoitavaid mobiiltelefone.

1962.a. tutvustati uuendatud versioon MTB. See oli kõnenupuga telefon ja kasutas töökindluse parandamiseks transistoreid ja DTMF-signaali. 1971. aastal tutvustati MTD versioon, luues mitu eri marki seadmeid ja saavutades kaubanduslikku edu. Võrk suleti alles 1983. aastal, kui oli järel veel 600 klienti.

1965. aastal tutvustas AT&T esimest olulist paranemist mobiilsides, mis andis parema teenuse. Nimeks pandi Improved Mobile Telephony Service. IMTS kasutas täiendavaid raadiojaamu, mis võimaldas antud geograafilises piirkonnas rohkem üheaegseid kõnesid teha. Ta lõi klientidele numbrite valimise võimaluse, kaotades manuaalse operaatori ja vähendades telefoni suurust ja raskust. Helistajate arvu suurenemise tõttu ületas varsti nõudlus ka uue võimsuse. Kokkuleppel riigi reguleeriva agentuuriga piiras AT&T teenuseid 40 000 kliendini kogu süsteemis. New Yorgis oli näiteks 2000 kliendi vahel jagatud ära 12 raadiojaama ja tavaliselt tuli helistamiseks oodata 30 minutit.

1966. aastal oli Norral süsteem OLT, mis oli käsitsi ühendamisega.

Radio Common Carrier ehk RCC teenus loodi 1960. aastatel iseseisvate telefonifirmade poolt, et võistelda AT&T ja IMTSiga. RCC-süsteem pandi kokku UHF 454/459 MHz ja VHF 152/158 MHz sagedusega, mis oli lähedal IMTSi omale. RCC-l põhinevat teenust kasutati kuni 1980. aastateni, mil loodi AMPS-süsteem ja RCC vananes. Mõned RCC-süsteemid olid mõeldud selleks, et kliendid saaksid seda kaasas kanda. Vanemad RCC ei võimaldanud samaväärset ringiliikumist. Näiteks telefon Omaha, Nebraskale kalibreeritud RCC teenus ei oleks tõenäoliselt töötanud Phoenixis Arizonas. Tänapäevased teenused ei olnud sobivad, kuna ei olnud tsentraliseeritud tööstuse andmebaasile. Signalisatsiooni formaadid ei olnud standardiseeritud. Näiteks mõned süsteemid kasutasid kahetoonilist järjestiku kutsuvat signaali kõne korral, teised süsteemid kasutasid Dual-tone multi-frequency. Mõned kasutasid Secode 2805, mis edastas 2805 Hz tooni (sarnane IMTS signaaliga), kõne korral. Mõned raadiosüsteemid koos RCC olid poolduplikaadid, kasutades kõnenuppu nagu Motorola pihutelefonidel või RCA 700-seerias tavapärasel kahesuunalisel raadiol. Sõidukite varustuses oli telefoniaparaat, telefoni numbriketas või vajutatavad nupud ja töötas nagu tavaline telefon. Mõnedel klientidel olid kaasas täies varustuses kohvris olev telefon (radikaalselt täiustatud tolleks ajaks). RCC lõpul (tööstusliidud töötasid tehnilisel standardil) jõuti selleni, et telefon oleks kaasaskantav. Mõnel mobiilikasutajal oli mitu dekoodi mis võimaldaks koostööd rohkem kui ühe samasuguse signaali formaadiga (600/1500, 2805 ja Reach) Käsitsi juhtimine oli tagasilöök RCC kasutajatel.

1969. aastal varustas Penni Central Raudtee oma rongid New Yorgi – Washingtoni liinil eriliste taksofonidega, mis lubas reisijatel rongist sõidu ajal helistada. Süsteem kasutas kuut sagedust 450 MHz sagedusala üheksas paigas.

3. aprillil 1973 tegi Martin Cooper, Motorola insener ja juht, esimese mobiiltelefonikõne esitletud tootega ajakirjanike ees, helistades Dr. Joel S. Engelike Bell Labsis.

Dr. Martin Cooperi käes olev prototüüp kaalus 1,1 kg ja oli 23 cm pikk, 13 cm paks ja 4,45 cm lai. Prototüüp võimaldas ainult 30 minutit rääkimist ja vajas 10 tundi laadimist.

Cooper on öelnud, et oma nägemuse mobiiltelefonidest sai ta Kapten James T. Kirkilt, mida ta kasutas telesarjas “Star Trek”. Motorola kaasaskantavate seadmete juht John F. Mitchell oli Cooperi ülemus 1973. aastal ning mängis võtmerolli kaasaskantavate seadmete varustuse arengus. Mitchell veenis edukalt Motorola firmat tootma traadivabu sidevahendeid, mis oleks piisavalt väike, et seda kõikjal kasutada saaks ja kasutada mobiiltelefoni ehituses.

Analoogmobiilsidevõrk – 1G

1979.a. kasutati esimest automaatset mobiilvõrgusüsteemi Tokios. Hiljem levis see üle Jaapani ja 1981 jõudis NMT Põhjamaadesse. Esimene laiemalt levinud 1G-võrk Põhja-Ameerikas oli Advanced Mobile Phone System (AMPS). Seda äriideed tutvustati Ameerikas oktoobris 1983, Israelis 1986 ja Austraalias 1987. AMPS oli teedrajav tehnoloogia, mis aitas juhtida mobiilsidevõrgu tehnoloogiat massturule.

Kuid sellel oli tõsiseid probleeme modernsete standarditega. See oli krüpteerimata ja kergesti haavatav pealtkuulamisele, kergesti kloonitav ja kasutas sagedusjagajat mitme pääsupunktiga (FDMA). 6. märtsil 1983 võttis DynaTAC kasutusele esimese USA võrgu Ameritech. See maksis 100 miljonit dollarit ja kulus 10 aastat, enne kui see turule jõudis. Tarbijate nõudlus oli suur vaatamata telefoni miinustele (aku vastupidavus, kaal, lühikese kõneaeg, ootamisaeg).

NMT 450 – Põhjamaade Mobiiltelefonivõrk

on esimene täisautomaatne mobiilsidesüsteem. See võeti kasutusele Põhjamaades 1981. aastal, et parandada eelnevate süsteemide puudujääke (kulukus, võrkude väike läbilaskevõime).

NMT rajaneb analoogtehnoloogial ning kuulub esimese põlvkonna mobiilside (1G) süsteemide alla. Sellel on kaks varianti: NMT-450 ja NMT-900. Numbrid näitavad sagedusriba. NMT-450 oli varasem tehnoloogia, mis opereeris 450 MHz sagedustel. Mudeli NMT-900, mis võeti kasutusele 1986. aastal, suurem läbilaskevõime oli saavutatud levikauguse arvelt, mistõttu sobis see eeskätt linnapiirkondadesse.

NMT-tehnoloogiat hakati arendama 1970. aastatel Põhjamaade sideministeeriumite koostööprojektina. NMT spetsifikatsioonid on tasuta ja avalikult kättesaadavad, mis võimaldas paljudel firmadel toota NMT riistvara ja konkureerida turul, alandades hindu. NMT edu oli tähtis Nokiale (siis Mobira) ja Ericssonile. Algsed NMT-telefonid olid suured ja mõeldud eeskätt autotelefonideks. Kaasaskantavad mudelid olid sel ajal küll juba olemas, kuid need ei saanud populaarseks, kuna olid ebamugavalt suured ja liiga lühikest aega vastu pidava akuga. Hilisemad mudelid, näiteks Benefoni telefonid, olid kuni 10 cm pikad ja kaalusid umbes 100 g.

NMT-võrk avati Rootsis ja Norras 1981. ning Soomes ja Taanis 1982. aastal. Island ühines võrguga 1986. aastal. Esimene kommertsvõrk pilootprojektina avati hoopis Saudi Araabias 1. septembril 1981 Ericssoni poolt. Rootsis avati teine võrk kuu aega hiljem. 1985. aastaks oli võrguga liitunud 110 000 inimest, mis tähendas, et tegu oli tollase maailma suurima mobiilivõrguga.

NMT-võrk oli kasutusel peamiselt Põhjamaades, Baltimaades, Šveitsis (kus selle nimi oli Natel C), Prantsusmaal, Hollandis, Poolaas, Bulgaarias, Rumeenias, Tšehhis, Slovakkias, Sloveenias, Serbias, Türgis, Horvaatias, Bosnias, Venemaal, Ukrainas ja Aasias. Digitaalsete mobiilivõrkude (nagu GSM) tulekuga vähenes NMT populaarsus tunduvalt ning viis nende võrkude sulgemiseni. Eestis lõpetas Eesti Mobiiltelefon NMT-süsteemis teenuste osutamise 10. detsembril 2000, Soomes lõpetati see 2002., Norras 2004. ja Rootsis 2007. aastal.

Islandil oli see võrk töös kuni 2010. aastani. NMT-l oli levialaline eelis GSM-i ees. See eelis oli väärt kohtades, kus maa-ala on palju, aga asustus hõre, näiteks Islandil. Islandil jõudis GSM-võrk 98%-le elanikest, aga kattis palju vähem maa-ala. NMT-võrk kattis enamuse riigist, kaasa arvatud ümbritsevad veed. Seetõttu oli NMT populaarne kalurite ja riigis rändajate seas.

Taanis, Norras ja Rootsis müüdi NMT-450 sagedused oksjonil Rootsi Nordisk Mobiltelefonile. Sellest sai hiljem Ice.net, mis veel hiljem nimetati ümber Net 1-ks, mis hakkas neil sagedustel käitama CDMA 450 (2G) võrku. 2015. aastal vahetati see võrk välja 450 MHz peal töötavaks 4G-võrguks.

Digitaalmobiilsidevõrk – 2G

1990. aastatel tekkisid nn teise põlvkonna mobiiltelefonisüsteemid. Kaks süsteemi võistlesid ülemvõimu pärast maailmaturul: Euroopa arendas GSM-standardeid ja USA arendas CDMA-standardeid. Need erinesid eelmisest põlvkonnast selle poolest, et kasutasid digitaalsidet analoogside asemel ja kiiremat telefonisignaalivõrku. Teise generatsiooni mobiilide tõus oli plahvatuslik ja sel ajal nähti ka tuleviku taksofone. 1991. aastal alustas esimene GSM-võrk (Radiolinja) Soomes. Üldiselt olid Euroopas 2G-süsteemide sagedused kõrgemad kui Ameerika omad, kuigi mõned neist kattusid. Näiteks 900 MHz kasutasid nii 1G- kui ka 2G-süsteem Euroopas, seega suleti 1G-süsteemid kiiresti, et teha ruumi 2G-süsteemidele. Ameerikas oli IS-54 standardiks ja pandi samadele aladele, kus oli AMPS ja mõned olemasolevad analoogkanalid asustati ümber. 1993. aastal tutvustati maailma tõenäoliselt esimest nutitelefon IBM Simonit. See oli mobiil, piipar, faksiaparaat ja PDA kõik koos. Lisaks sisaldas see kalendrit, telefoni aadressiraamatut, kalkulaatorit, kella, Notepadi, e-posti ja puuteekraani QWERTY-klaviatuuriga. IBM Simonil oli pliiatsiga puutetundlik ekraan. See tutvustas ennustavat kirjutamist, mis ennustas pärast paari tähe sisestamist, mida kasutaja järgmisena kirjutab. Sellel olid apid või vähemalt võimalus rohkem funktsioone lisada ühendades PCMCIA 1,8 MB mälukaardi telefoni. 2G-süsteem oli trendi kaugusel muutumaks väikeseks, 100–200-grammiseks telefoniks. See uuendus oli võimalik tänu tehnoloogia arengule nagu näiteks rohkem arenenud akud kuid ka sellepärast, et suurendati telefonivõrgu taluvust, suurendades klientide arvu. Keskmine info leviku kaugus telefonist masti lühenes ja see viis mobiiltelefoni aku elukestvuse pikenemiseni. Teine põlvkond tutvustab uut suhtlemisviisi, mida kutsutakse SMS ehk tekstsõnumid. See oli algselt saadaval ainult GSM-võrkudes, kuid kandus lõpuks kõikidesse digitaalvõrkudesse. Esimene masina loodud sõnum saadeti Suurbritannias 3. detsembril 1992, millele järgnes 1993. aastal esimene inimeselt inimesele saadetud SMS Soomes. SMS-id said 1990. aastate lõpus noorte seas kiiresti populaarseks ja see trend levis kõikides vanusegruppides. 2G tutvustas ka moodust vaadata meediat telefonidest. Aastal 1998 esimene allalaaditav sisu müüdi mobiiltelefonides, selle taga oli Soome firma Radiolinja (nüüd Elisa). Reklaamimine mobiilidel ilmus esimest korda Soomes, kui 2000. aastal avati igapäevane tasuta SMS-uudisteteenus, mida spondeeriti reklaamide abil. Mobiilseid makseid katsetati 1998. aastal Soomes ja Rootsis, kus mobiiltelefoni kasutati Coca Cola müügiautomaadile maksmisel ja auto parkimisel. Turule toodi see 1999. aastal Norras. Esimene krediitkaarti jäljendav pangasüsteem käivitati 1999. aastal Filipiinidel samaaegselt mobiilioperaatorite Globe ja Smarti poolt. Esimene täielik internetiteenus mobiiltelefonides võeti kasutusele NTT DoCoMo poolt Jaapanis aastal 1999.

Mobiilne lairibaandmeside – 3G

2G-telefoni kasutus levis ja inimesed hakkasid mobiile kasutama oma igapäevases elus (näiteks internetis surfamine). Sai kohe selgeks, et nõudlus veelgi kiiremale andmesidele kasvab. 2G-tehnoloogia polnud kaugeltki loodud nii suure andmeside jaoks. Seega hakkas tööstus välja arendama järgmist tehnoloogilist põlvkonda, mida tuntakse 3G-na. Peamised tehnoloogilised näitajad, mis eristavad 3G-tehnoloogiat 2G-tehnoloogiast, on pakettandmeside asemel ahelandmeside kasutus. (näiteks 2 Mbit/s maksimaalne andmesidekiirus siseruumides, 384 kbit/s väljas). Paratamatult tõi see kaasa palju konkurente, konkurendid suruvad oma tehnoloogiat peale ja visiooni ülemaailmsest ühtsest standardist tundub kaugel reaalsuset. Standard 2G CDMA võrkudest sai 3G vastuvõtvaks läbi EV-DO, mis on teinud mitmeid täiendusi protokollile, säilitades eelne versiooni sobivuse.

• Tutvustamine mitu uut ühendust andmestikukiiruse suurendamiseks 2,45–3,1 Mbit/s.
• Protokoll, mis vähendaks ühenduse loomise aega.
• Võime üle ühe mobiili jagada sama ajapilu.
• QoS lipu tutvustamine.

Esimene kommerts-testimisvõrk 3G-ga käivitati NTT DoCoMo poolt Jaapanis Tokyo regioonis 2001. aasta mais NTT DoCoMo käivitas oma esimese kaubandusliku 3G võrgu 1. oktoobril 2001, kasutades WCDMA tehnoloogiat. 2002. aastal käivitati esimene 3G-võrk rivaalide CDMA2000 1xEV-DO tehnoloogia peal SK Telecomi ja KTF poolt Lõuna Koreas, ning lisaks Monetis USA-s. Monet läks pärast seda pankrotti. 2002. aasta lõpuks käivitati teine WCDMA võrk Jaapanis Vodafone KK firma poolt (nüüd tuntud Softbanki nime all). Euroopa 3G-tehnoloogia lasti välja Itaalias ja Suurbritannias The Three/Hutchison grupi poolt, samamoodi WCDMA peal. 2003. aasta nägi veel 8 3G-võrgu turuletulemist, kuus WCDMA-d ja 2 EV-DO-d. 3G-süsteemi arengu ajal loodi sellised 2.5G-süsteemid nagu CDMA2000 1x ja GPRS lisanditena olemasolevale 2G-võrgule. Neil on mõned 3G omadused, kuid puuduvad kõrge andmesidekiirus või täis multimeedia teenused. CDMA2000-1X kannab teoreetiliselt maksimum andme kiirust kuni 307 kbit/s. Väljaspool seda on EDGE-süsteem, mis teoreetilist katab 3G-süsteemi nõuded, kuid jääb kitsaks neile. 3G kiire ühendus muutis tööstust, võimaldas esimest korda meediat streamida (ja televisiooni), see tuli kasuks ettevõtetele nagu RealNetworks, Disney. 2000. aastate keskel arenes 3G edasi ja rakendus High-Speed Downlink Access (HSDPA). See oli täiuslik 3G-mobiilside protokollile, tekkis ka 3.5G, 3G+ ja 3G Turbo, mis võimaldasid võrkudel mis põhinesid Universal mobile Telecommunications Systemile (UMTS) kõrgemat andmesidekiirust ja mahtu. Hetkel HSDPA toetab link kiirust 1.8, 3.6, 7.2 ja 14.0 Mbit/s. 2007. aasta lõpuks oli 3G-võrgul 295 miljonit tellijat üle maailma, mis on 9% kogu maailma kliendibaasist. Umbes 2/3 sellest oli WCDMA standardil ja 1/3 EV-DO standardil. 3G-telekommunikatsioon teenis 2007. aastal üle 120 miljardi dollari tulu ja turgudel oli enamik uusi telefone 3G toega. Jaapanis ja Lõuna-Koreas ei müüda enam teise generatsiooni telefone. Kuigi mobiilidel oli ammu võimalus saada infot võrkudest nagu internet, sai alles see kasutust tänu 3G heale kiirusele ja laialdasele levikule 2000. aastatel. Sel ajal ka tehti vidinaid, mis võimaldas ühineda telefoni internetti. Esimest sellist vidinat kutsutakse tongliks – see ühendatakse arvuti USB-pessa. Teise selline vidin oli kompaktne juhtmevaba ruuter, mis on tänapäeva mõistes Wi-Fi, see teeb 3G-internetiühenduse võimalikuks mitmele arvutile samal ajal läbi õhu tuleva interneti, mis on välja antud ruuteri poolt, mitte ainult ühe arvutiga ühendatud USB. Sellised süsteemid said eriti populaarseks sülearvutite kasutajate hulgas, kuna see andis neile ringiliikumise võimaluse. Seega hakkasid mõned arvutitootjad ehitama tongli sülearvuti sisse, seega polnud vaja Mifit, selle asemel sai lihtsalt SIM-kaardi lükata sülearvuti sisse ja luua ühenduse mobiilse internetiga. Sellise 3G-toega sülearvuteid hakati nimetama minisülearvutiks (netbook). Teised andmesideseadmed käisid selle jälgedes. 2010. aasta algul, olid e-lugerid, nagu Amazon Kindle ja Barmes & Nobel, juba muutnud kättesaadavaks varjatud traadita interneti. 2010. aasta sügisel teatas Apple Computer, et plaanib oma uude iPadi arvutisse ehitada varjatud Wi-Fi-seadme.

Native IP võrk – 4G

Aastaks 2009 saadi selgeks, et mingil ajal ei suuda 3G-võrgud enam kasvavaid ribalaiusenõudeid täita, nagu meedia streamimine. Seega hakkas tööstus otsima andmete optimeerimist 4G-tehnoloogiale, lubadusega tõsta kiirust kuni 10 korda suuremaks võrreldes käesoleva 3G-tehnoloogiaga. Esimesed kaks kaubanduslikult kättesaadavat tehnoloogiat olid WiMAX-standard (pakutud USAs Sprinti poolt) ja LTE standard, pakutud Skandinaavias TeliaSonera poolt. Üks peamine viis, kuidas 4G erines tehnoloogiliselt 3G-st, oli selle kõrvaldamine ringlülitist, pannes asemele kõik IP-võrk.

5G võrk

5G on viienda põlvkonna mobiilsidetehnoloogia, mille abil saad nautida kordades suuremat internetikiirust ning parema kvaliteediga ühendust.

5G on eelmiste sidetehnoloogiate edasiarendus ehk viienda generatsiooni mobiilside tehnoloogia, mille eesmärk on luua kiiremad ühendused järjest suuremate andmemahtude edastamiseks. 

2021. aasta lõpuks oli maailmas hinnanguliselt 11,28 miljardit seadet, mis on ühendatud mobiilse andmeside võrku ning see arv kasvab iga aastaga. Aastaks 2025 on maailmas üle 1 miljardi 5G-ühenduse. IoT-seadmete arv ulatub 2030. aastal 25,44 miljardini. 5G tehnoloogia tagab seadmete sujuva ühenduvuse, kordades kiiremad ühendused ning inimsilmale ja -kõrvale tajumatu side latentsuse ehk viiteaja. 

Tänapäeval konkureerivad kõik arenenud riigid omavahel investorite, tehnoloogilise arengu, tootmise, tööjõu ja teiste ressursside nimel. Riigi konkurentsivõimet mõjutavad väga mitmed tegurid, üks neist on kindlasti korraliku info- ja kommunikatsioonitehnoloogia infrastruktuuri olemasolu.

5G tehnoloogia kasutuselevõtt on seega majanduse arengu, tootlikkuse ja konkurentsivõime kasvu jaoks vältimatu. Uued tehnoloogiad toovad kasu kogu majandusele ja seeläbi ühiskonnale tervikuna – arenguhüppe saavad teha paljud valdkonnad, nagu näiteks tehnoloogia, IT, side, meditsiin, kultuur, transport ja paljud teised sektorid. Erinevate eluvaldkondade arenguhüppest võidavad otseselt või kaudselt kõik elanikud.

5G Eestis.

Ericsson ja TeliaSonera teatasid 2016. aasta 22. jaanuaril, et plaanivad rajada 2018. aastaks Tallinna ja Stockholmi 5G-võrgu. Sellega soovivad mõlemad olla Euroopa esimesed 5G-teenuse osutajad. Tallinn ja Stockholm valiti välja just seetõttu, et nad kuuluvad maailma kõige paremate võrguühendustega linnade hulka. Sama aasta 12. augustis katsetasid Tele2 ja Nokia esmakordselt Eestis järgmise generatsiooni tehnoloogiat ning püstitasid sellega Eestis mobiilse interneti allalaadimiskiiruse rekordi 4,5 Gbit/s. Kiiruse katsetamise koordinaatori, Nokia Lääne-Euroopa tehnoloogiajuhi Martin Kristenssoni sõnul kasvab andmesideliiklus 2030. aastaks võrreldes 2010. aastaga 10 000 korda. Eelmine rekord (4G puhul) kuulus Teliale ja Ericssonile. See püstitati 2016. aasta juunis. Maksimaalseks allalaadimiskiiruseks saadi 1 Gbit/s. Tele2 lubab 2017. aastal hakata oma tugijaamadesse lisama 5G võimelisi Nokia seadmeid ning arvatavasti jõuab järgmise generatsiooni tehnoloogia inimesteni järgmise kolme-nelja aastaga. Tele2 tegevjuht lubas, et uus tehnoloogia ei muuda mobiilsideteenust kliendi jaoks kallimaks. Uue rekordi auks püstitas Tele2 ka Gigasamba, kus on kirjas varasemad andmesidekiiruste rekordid.

Eestis on 5G alles katsetamise faasis, sest sageduslubasid laialdaseks kasutamiseks ei ole veel välja antud. Sagedused, mis lähiajal Eestis 5G tehnoloogia kasutusele võtmiseks välja jagatakse on tegelikult ligilähedased nende sagedustega, mida juba 3G ja 4G kasutavad.

2020. aasta 10. novembril avas Telia Eesti esimese Eesti mobiilsideteenuse pakkujana oma klientidele 5G-võrgu. Kuna eraldiseisva 5G-võrgu litsentsid on veel välja jagamata, siis alustatakse 5G-võrgu teenuse osutamist olemasolevatel sagedustel. Telia Eesti lubab, et kiirused võrgus ulatuvad 1 Gb/s. 5G-võrgu levialad on Tallinnas, Tartus ja Pärnus.

5G tehnoloogia rakendamiseks jagatakse avaliku konkursi korras välja sagedusload sagedusvahemikus 3410–3800 MHz. Esimese avaliku konkursi võitis mais 2022 Elisa Eesti. Kokku toimus 57 pakkumiste vooru ning võitnud pakkumine oli üle 7,2 miljoni euro.