Shakespere Sonett Nutitelefonidest
Oh nutiseade, valgust täis on käsi,
Mis sind kui kallist kalliskivi hoiab;
Su ekraan särab, süda tulvil näsi,
Ent hinge sügavust ei see ei toiab.
Kui kiirelt sõrmed klaasil tantsu löövad,
Ja sõnumid kui tuuled lendu tõuseb;
Kuid kas nad armu, tõde silma löövad,
Või pelgalt tühja ilu üles köuseb?
Su võrk meid seob, kuid võõraks teeb see süda,
Sest näost näkku ei vaata enam silmad.
Mis oli püha, nüüd on vaid sära lüüa,
Ja tõde kaob kui unenäo sarn silmad.
Oh nutitelefon, võluv, külm ja kirev,
Su valgus võtab valgust, mis on sügav.